Avaleht

Levi lühilainel

Elementaarset

CB lainealad

CB tehnika

QSL kaardid

PMR 446 MHz

CLUB 3Ø4

H A M

Skeemid

Kodukootud

Ringhääling

Galeriid

Varia

Universum

Müsteerium

Mina ise

Mina ja Eesti

Amburi koduleht                          Mina ja Eesti                          Amburi koduleht

Kõigepealt Eesti lipust Eesti esimesest presidendist


               

See, eelmise sajandi viiekümnendate algul minu vanaema Anete õpetatud salmike on ikka aegajalt
mälusoppide unustusehõlmast esile kerkinud ja uuesti ehedaks muutunud kaheksakümnendate lõpus . . .


     

              Minu vanaisa, vanaema (paremal)         Vanaema minu isaga 1920-te alguses.
ja vanaema vanem õde 1910-tel.                                                                   

   Pisikese poisina oli väga huvitav aegajalt vaadata vanaema mahukat fotoalbumi, kus oli palju vanu, juba eelmise sajandi algusaegade fotosid erinevatest inimestest, sündmustest ja paikkadest. Ka vanaisast, keda minu sünniajaks enam polnud.

   Sealsamas fotoalbumi vahel oli krabisevast paberist ümbrises ka väikene siidist taevasinine-must-valge lipp.
   Meie kodus seisis kirjutuslaual Pikk Hermanni torniga lipualus, mille vardas oli sama suurune, aga punane, sini-valgete lainetega lipp. Minu pärimise peale, mis lipp see siin albumi vahel on, vastas vanaema, et see ongi tegelikult õige Eesti lipp, aga praegu ei tohi seda Toompea torni vardasse heisata. Ei saanud tol ajal sellest veel õieti aru miks, aga vanaemale antud lubadust, et see albumi vahel olev lipuke on meie saladus, mida teised ei tohi teada, hoidsime vennaga kindlalt.

   Küsimusele, miks sellel lipul sellised värvid on, vastas vanaema niimoodi: "Need kolm värvi sümboliseerivad neid kolme elementi, mis on eestlasele elamiseks vajalikud.
   Sinist taevast tärkamiseks, Musta mulda kasvamiseks, Valget rahu olemiseks. Ülejäänuga saab eestlane juba ise hakkama."

   Ja tõesti, sajandeid kestnud orjapõlve, võõramaiseid vallutajaid ja okupante trotsides, on eestlane suutnud säilitada oma idenditeedi, keele ja vabadusemeele, saavutanud oma targa talumeheliku jonniga selle, mida paljud suuremadki rahvad pole suutnud, omariikluse.

   Ausalt öeldes, ka 1980-te keskel, ikka albumi vahel olevat kaunist lippu vaadates polnud veel usku, et see võiks kunagi taas Eesti riigi lipuks saada. Aga 16. novembril 1988 olin ka mina koos rahvaga Toompea lossi platsil piketeerimas selle unistuse saavutamiseks.
   Ja nüüd lehvib see taevasinine-must-valge siidilipp jälle uhkelt Pikk Hermanni torniga lipualuse vardas . . . meie kodus . . .

   Kahjuks on Eesti iseseisvuse taastamise järel võimu juurde jäänud nõukogudeaegsed "kunstnikud" omavoliliselt võõbanud Eesti Vabariigi õigusjärgse riigilipu taevasinise tahmakarva potisiniseks, sonides mingist lipu rukkilille sinisest.
    Rukkilill on Eesti rahvuslill, aga selle värvil pole midagi pistmist Eesti Vabariigi õigusjärgse riigilipu taevasinise värviga (Pantone 298 C ennesõjaaegse värvitabeli järgi). Seda enam, et rukkilill kuulutati Eesti rahvuslilleks alles 1968. aastal.

   Suuremal osal lippudest erinevatel trükistel, toidukaupade pakenditel, ka kaupluste hinnasiltidel ja isegi Eestit esindavate sportlaste spordiriiete embleemidel pole lipu taevasinine isegi mitte potisinine vaid mäkerdatud lausa pajapõhja siniseks.
   Kust on võetud selline omavolitsemise õigus, solkida suvaliselt Eesti Vabariigi ametliku riigilipu värvi?

   Tahestahtmata tekib küsimus, kas iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi riigilipu värvi on tahtlikult muudetud rõhutamaks, et praegune, teine vabariik pole okupatsioonieelse Eesti Vabariigi õigusjärgne?

 

           

          Eesti Vabariigi riigilipp 1918 - 1940.           "Taasiseseisvunud" Eesti Vabariigi riigilipp.
(Pantone 298C)                                                       (Pantone 285C)

 

Kui riigi peamist sümbolit lippu on ametlikult muudetud, siis ei saa rääkida riigi iseseisvuse taastamisest,
vaid riigi taasiseseisvumisest!

 

    Aga, olenemata selliste Eesti riigilipu "uuendajate" tegelikest motiividest, usun. . . tsiteerides Kalevipoega:
   "Aga ükskord algab aega. . .", mil Eesti lipul taas lööb särama kirgas sinine taevas. Küll siis hakkab viimasel ajal tusatsema kippuv Eesti rahvas samuti jälle särama.


Eesti Üliõpilaste Selts eksponeerimas Eesti esimest sini-must-valget lippu

See lipp pühitseti Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna 4. juunil 1884. aastal.
Sama värvikombinatsioon kinnitati peale Eesti iseseisvumist 1918. aastal Eesti Vabariigi riigilipuks.


Lipp, mille all kuulutati välja Eesti Vabariik

1918. aasta 23 veebruaril luges Pärnus Endla teatri rõdult advokaat Hugo Kuusner rahvale ette Eesti iseseisvuse manifesti, millega kuulutati välja Eesti Vabariik. Tema kõrval rõdul seisis Tõnis Hiibus, hoides üleval suurt sini-must-valget lippu,
just sedasama lippu, mida fotol hoiab käes Helmut Aasamäe, kelle pere on seda hoolikalt säilitanud läbi aegade.


Eesti Wabariigi aegsetes värvides väliseestlaste sini-must-valge

ESTO päevade väliseestlaste õigetes värvides Eesti Wabariigi riigilipp,
mille kodused riigikogulased ja nende nõukogudeaegsed potisinise kummardajatest "kunstinõustajad"
võiksid lipuseaduse parandamisel omale eeskujuks võtta, kui soovitakse rääkida iseseisvuse taastamisest.

 

*

   Ja ennäe imet, 5. 07. 2014 aasta laulupeo rongkäikul Tallinnas oli juba üsna rohkesti säravaid taevasiniseid-must-valgeid Eesti Vabariigi riigilippe ning säravate nägudega inimesi neid kandmas ja nendega lehvitamas. Ja veel rohkem lauluväljakul.
   Lugupidamine neile, kes üritavad Eesti Vabariigi õigusjärgset riigilippu ja sellega ka Eesti riigi õigusjärgsust taastada!

   Jääb vaid loota, et ka ülejäänud kunstnikud ja trükkalid lõpetavad Eesti Vabariigi riigilipu mõnitamise ja hakkavad seda kaunist lippu maalima ja trükkima õigetes värvides (ka Toompeal Pikk Hermanni tornis lehvivat).

 

*

   NB!  Kahjuks on uue Riigikogu koosseisus jälle enamuse saanud teise vabariigi pooldajad, sest 2019. aasta suure juubelilaulupeo toimumise ajaks olid kõikjale kauplustesse ja ka lauluväljakule müügile toodud ainult Tallinna lipuvabrikus valmistatud teise vabariigi potisinised-must-valged lipud.




Eesti esimesest presidendist


Iseseisva Eesti riigi üks rajajaid,
Eesti Vabariigi riigivanem ja esimene president,
Konstantin Päts (1874 - 1956)

   Viimasel ajal on suureks paisunud poleemika seoses Eesti Vabariigi esimesele presidendile Konstantin Pätsile monumendi püstitamisega Toompeale komandandi (endise kuberneri) aeda, seda eriti peale president Kersti Kaljulaidi avaldust, et tema Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi ausamba avamisele ei läheks.

   Seepärast panen kirja ka oma teadmised Eesti Vabariigi esimese presidendi isikust ja 1940. aasta traagilistest sündmustest, mis pole välja imetud ühestki tänapäeva ajalootõlgendusest, vaid kunagi kuuldud otse oma vanavanemate ja vanaonu suust, kes olid tollase riigikogu ja presidendi tegemistega väga hästi kursis.

   Praeguse suure poleemika Pätsi reeturlikusest on tekitanud nõukogudeaegne, KGB-s fabritseeritud Eesti ajaloo tõlgendus, mille eesmärk oli võimalikult palju mustata okupatsioonieelse Eesti Vabariigi poliitikuid ja riigimehi, tembeldades neid kõiki äraostetavateks ja tagatippu veel ka Nõukogude agentideks, võltsides sündmuste dokumente, et järeltuleva põlvkonna mällu ei jääks mingitki positiivset mälestust vaba Eesti riigitegelastest. Tegelikke sündmusi moonutasid hiljem ka osad Vapsid.

    Häbi on inimeste pärast, kes ikka veel loevad ja usuvad neid käibelolevaid nõukogudeaegseid moonutatud ajalootõlgendusi ja president Pätsi võltsitud allkirjadega dokumente, kes absoluutselt tundmata tolleaegset tegeliku olukorda, jätkavad nende ajalootõlgenduste pooltõdedest ja laimavatest kuulujuttudest ammutatud teadmiste põhjal ka ise Eesti Vabariigi okupatsioonieelsete riigijuhtide laimamist.

   Fakt, et Eesti ei osutanud 1939. astal Nõukogude Liidule relvastatud vastupanu, vaid sõlmis pealesunnitud baaside lepingu, polnud ainuisikuliselt Pätsi otsus, vaid otsus koos tolleaegse Eesti valitsusega, arvestades keerulist rahvusvahelist olukorda, kus kogu Euroopa kaart oli juba kahe suure diktaatori, Stalini ja Hitleri poolt omavahel "mõjusfäärideks" ära jagatud.


23. august 1939. Ribbentrop, Stalin ja Molotov naeratavad rahulolevalt,
Euroopa jagamise kokkulepe on allkirjastatud. Vallutusretked võivad alata.

 

   Eesti kaitsevägi oli väga väikesearvuline, eriti lahingutehnika ühikute poolest, võrreldes kasvõi põhjanaabri Soomega, rääkimata Nõukogude Liidu tohutust sõjamasinast. Ka kolmandate riikide abile polnud Eesti Vabariigil vähimatki lootust, kõik Euroopa riigid olid iseenda turvalisuse pärast mures. Samale järeldusele jõudis lõpuks ka suur osa tollastest Vapsidest.

   See otsus võeti vastu lootuses hoida ära asjatuid tapatalguid ning maa laastamist, mis oleks koheselt järgnenud baaside lepingust keeldumisele (Nõukogude Liit oli juba ettevalmistamas agressiooni Soome vastu ja keegi ei uskunud, et Soomegi suudab ennast kaitsta*) ning teisalt usaldades Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitavat baaside lepingut, kus oli kirjas selgesõnaline punkt, et Nõukogude Liit garanteerib selle lepinguga Eesti Vabariigi jätkuva iseolemise (suveräänsuse).

   Kindel on see, et sellel kriitilisel ajahetkel oli otsus sõjaliselt mitte vastu hakata Eesti rahva säilumise seisukohalt ainuõige. Samamoodi talitasid ka oma rahva käekäigust hoolivad Läti ja Leedu valitsused, sest tollel ajal usuti veel, ka rahvusvahelisel tasandil, riikidevaheliste lepingute pidavusse (millest Nõukogude Liit ja ka Saksamaa kahjuks kinni ei pidanud).

   Ja kuigi Nõukogude Liit ei pidanud kinni sõlmitud lepingust, korraldades 1940. aasta juunis sõjaväe abil Eestis riigipöörde, moodustades kohalikest riigireetjatest nn "rahvavalitsuse", kellel kästi kirjutada palvekiri "vabatahtlikult" Nõukogude Liitu astumiseks, mille järel algasid kohe ka küüditamised ja hukkamised, on Eesti rahvale tekitatud kahju siiski väiksem sellest, mis oleks järgnenud relvastatud vastuhakule.
   Relvastatud vastuhaku puhul poleks tekkinud isegi seda nn Eesti Nõukogude Vabariiki, sest Stalini vastava plaani kohaselt oleksid Eestist, Lätist ja Leedust taas saanud kapitalismi küüsist vabastatud Venemaa kubermangud, nagu oli tsaaririigi ajal,
et kinnistada Venemaa piir Läänemere äärde ja kõiki mässulisi oleks tabanud sama saatus Krimmi tatarlastega.

   Eesti rahva tolleaegsete juhtide otsus näitab, vastupidiselt "kõiketeadjate" laimujuttudele, just kainet talupojatarkust, tänu sellistele ongi eesti rahvus säilunud läbi sajandite.

   Et ajalugu ei saaks korduda, on tänapäeval Eesti riigil oma suveräänsuse tagamiseks eluliselt tähtis omada tugevaid liitlasi ehk turvalisuse huvides kuuluda nii Euroopa Liitu kui NATO-sse. Ainult koos liitlastega on ka meie väikene kaitsevägi suur ja võimeline vastu hakkama igale agressorile.

   Aga iseseisva Eesti riigi üks rajajatest, Eesti Vabariigi riigivanem ja Eesti Vabariigi esimene president, Konstantin Päts väärib kindlasti monumenti just Tallinnas ja auväärsel kohal, kas Toompeal komandandi aias või siis Kadriorus presidendi lossi ees platsil, mitte kusagil mujal (häbi, et seda pole veel tehtud).

 

*

   * Andes au Soomlaste patriotismile ja ennastohverdavale võitlusvaimule, tuleb siiski tunnistada tõsiasja, et Soome pääses täielikust okupeerimisest ainult tänu sellele, et 1. septembril 1939 oli juba alanud teine maailmsõda.
   Peale kallaletungi Soomele 30. novembril 1939, heideti Nõukogude Liit kui agressor, ÜRO eelkäiast, Rahvaste Liidust välja.
   USA president Franklin Roosevelt keelas toorainete ja tööstusseadmete ekspordi Saksamaa liitlasele Nõukogude Liidule. Inglismaa ja Prantsusmaa, kes olid juba sõjaseisukorras Saksamaaga, kavatsesid saata Soomele appi 57000. mehe suuruse ekspeditsioonikorpuse. Nimelt see Inglismaa ja Prantsusmaa otsus hoidis ära Talvesõja ajal Soome täieliku okupeerimise, sest Stalin ei soovinud sattuda sõjaseisukorda nende suurte riikidega.





Tagasi algusesse.